Thursday 21 October 2010

Eestlane väljamaal

Viimase nädala jooksul on Eesti meedias silma jäänud artiklid, kus arutletakse miks nii paljud eestlased välismaale kolivad ja kuidas neid koju tagasi meelitada. Eestlasena välismaal tahaks siinkohal ka oma põhjuseid välja tuua.


Miks ma üldse Eestist lahkusin?

Kes on mu blogi pikemalt lugenud, teavad, et ma esmalt tulin UKsse kuueks kuuks vabatahtlikuks. Keskat lõpetades ei olnud ma kindel, mida ma edasi õppida sooviks ja reisikihk on minus alati olnud. Ei tahtnud ma ka astuda erialale, mis küll tööleidmiseks oleks hea, kuid mulle enesele sugugi ei meeldiks. Euroopa Noorte kaudu tulin Cardiffi vaimuhaiglasse tööle. Pakuti tasuta lendu UKsse ja tagasi mu projekti lõpus, lisaks majutus ja natukene raha elamiseks. Hea võimalus kodust välja saamiseks ja iseseisva elu harjutamiseks.

Naljatlemist tuli küll pere kui ja sõprade poolt, et Mari leiab endale mehe ja jääbki sinna. Vaidlesin vastu ja see mul plaanis ei olnud. Vastupidi, ma olin 100% kindel, et ma ei kavatse mitte kedagi siin leida, kes isegi natukene meeldiks, sest siis oleks väga raske lahkuda. Kuni ma tutvusin oma nüüdseks abikaasaga... Mu projekti lõpus pakkus ta välja, et ma võiksin temaga kokku kolida. Palusin aega otsustamiseks ja sõitsin Eestisse tagasi.

Kaks kuud otsustasin ja kaalusin. Nii mõnedki sõbrad olid selle vastu, pere aga andis mulle vaba valiku. Otsustasin tulla, sest kartsin, et kui ma ei tule, jään ma seda igavesti kahetsema. Ja kui siinne ei oleks läinud, kui lootsin, oleks ma alati saanud Eestisse tagasi minna.

Asjad läksid aga paremini kui lootsin ja siin ma nüüd olen kaks ja pool aastat hiljem ja abielus :)


Kas UK on lõplik peatuspaik?

Kindlasti mitte. Nagu ma eelnevalt maininud olen, siis sooviks me väga USAsse kolida. Eks ma meie jõulureisi ajal vaatan, kuidas mulle endale seal meeldib ja teeme täpsemaid plaane, et kuna täpselt me selle sammu astuda sooviksime. UKs mulle alguses meeldis, kuid liigsed sisserändajad, kes ei soovi brittidega ühte sulanduda ja hoiavad vaid oma kogukondadesse teevad mu meele mustaks. Samas ei meeldi mulle siinne haridussüsteem ning oma last ma siin kooli panna ei sooviks. Ja kuna siin varsti tehakse õppemaksed kahekordseks, siis ma ise ka vaevalt siin kõrgharidust omandama ei hakka. Lisaks on siin võrreldes USAga üüratult kallis elada.


Kas ma läheksin Eestisse tagasi? Miks?

Ära iial ütle iial. Kuid praeguse seisuga ei soovi ma sugugi sinna tagasi kolida. Põhjused toon siinkohal ükshaaval punktidena välja täiesti suvalises järjestuses:

- Eestis on palju vähem võimalusi, kui näiteks UKs või USAs. Juba kaubandusvõrgu valik on Eestis minu meelest liiga väike ja mulle valikuvõimalus meeldib. Lisaks on UKs ja USAs rohkem töövalikut. Mitte selles mõttes, et rohkem vabu töökohti, vaid rohkem tööpakkujaid ja firmasid. Ja mida rohkem, seda uhkem.

- Palk. See on fakt, et Eesti palgad on imeväikesed ja palk on tihti esmane põhjus inimeste mujalekolimiseks. Mina teenin siin kaheaastase töökogemusega klienditeenindajana kaks korda rohkem kui mu kallis tädi kogenenud õpetajana erikoolis Eestis. Rohkem raha, vähem muret. Vähemalt seda on minu peaaegu 22 aastat elukogemust õpetanud küll.

- Hinnad. Võrreldes Eestiga on UKs küll transport, üür ja taolised teenused palju kallimad. Samas täpselt samade toodete eest küsitakse siin palju vähem raha. Ja USAs veel omakorda kaks korda vähem kui siin. Olgu selleks kosmeetka, riided, tehnika vms.

- Minu segarassiline pere ja eestlaste kitsarinnalisus. See ehk ongi üks peamisi põhjuseid. Olen oma kaasaga paar korda Eestis käinud ja mul on alati väga piinlik olnud, kuidas inimesed sõna otseses mõttes teda tänaval vahivad. Selline tähelepanu on küll väga ebamugav olnud ja ma ei usu, et ma seda igapäevaselt kannatada suudaksin. Ja teades laste õelust, ei soovi et minu tulevast mulatist last koolis kiusatakse. Ma olen rohkem kui kindel, et see Eesti koolis juhtuks. Lisaks olen ma olnud liiga laisk, et oma kaasale eesti keelt õpetada. Üksikuid sõnu teab, aga eesti keel on minu meelest liiga keerukas, et seda nii lihtsalt õpetada saaks. Ehk kui me ühel heal päeval pisikese põnni saame ja põnnile ma eesti keelt õpetan, jääb eesti keel mehele ka rohkem külge. Ja me oleme seal maal, et me teeme tõsiseid plaane ma tulevasest elust tulevasele lapsele mõeldes ja temale parimat soovides.

- Mind ei kutsu Eestisse eriti midagi, kuna mu pere on imepisikene. Nii pisikene, et vaid mu kallis tädi ongi mind seal ootamas. Ja sõpru ei ole mul palju kunagi olnud, selline erak olen ja mulle meeldib oma rida ajada.

Esialgu tundus, et pea on täis nii palju mõtteid, aga kahjuks rohkem argument hetkel ei tulegi. Tuleks ära mainida, et ma kunagi ei plaaninud Eestist ära kolimist. Teismelisena tahtsin reisida küll, aga ma iial ei kujutanud ette välismaale kolimist. Kuid elu läks nagu ta läks ja saatus võttis juhtimise üle ning siin ma nüüd olen.


Eks igal inimesel ole omad põhjused, olgu need majanduslikud või isiklikud. Vaadates kui mitmed klassi- ja koolikaaslased on välismaale läinud, tuleb tõdeda et laulva revolutsiooni ajal ja pärast seda sündinutel on tugev reisikihk. Ehk on siis ka põhjuseks, et meie rahval ei lubatud pikalt teiste võimu all reisida ja nüüd kõik naudivad mööda ilma rändamist kuni saame.

Ja ma olen alati rohkem kui uhke selle üle, et ma Eestist pärit olen, kui keegi mu päritolu uurib.

3 comments:

  1. Mul on täitsa sarnane lugu ja arvamused. Näiteks see, et ei plaaninud samuti pikaajalist välismaal olekut aga kukkus nii välja ja nõustun ka kõigi punktidega, miks Eestisse elama ei läheks.

    ReplyDelete
  2. õige, sa selle blogi alguses kirjutasid, et ei hakka vanu sissekandeid siia kopeerima. aga on see vana blog veel kuskil alles? mina loeks küll huviga :P

    ReplyDelete
  3. tikker, kahjuks ei ole enam alles. Blogi asus blogger.ee's mis kahjuks enam ei eksisteeri. Ega seal erilist loomejuttu ei olnud, teismelisena kirjutasin :)

    ReplyDelete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...